Mina ellujäämine: Mina kui infopilv ja selle teekond teistesse dimensioonidesse Kvantteadvus, kogemuse säilitamine ja mitmemõõtmelised universumid

Raamat „Mina ellujäämine“ pakub välja radikaalse ja põneva teesi: see, mida me nimetame „minaks“, ei ole kindel olemus, mis on määratud bioloogilise surmaga hävima, vaid informatsioonipilv, kogemuste, mälestuste ja läbielatud kokkuvarisemiste dünaamiline konfiguratsioon, mis võib keha kaotuse järel ellu jääda ja jätkata oma teekonda teistes reaalsuse dimensioonides.

Raamat lähtub klassikalise mina kriisist: intuitiivne ettekujutus ühtsest subjektist, mis asub ajus ja langeb kokku kehaga, osutub üha enam kokkusobimatuks kaasaegse füüsika avastustega ja lahendamata teadvuse probleemiga. Kui aine ise ei ole fundamentaalne, vaid tekib väljadest, protsessidest ja suhetest, siis tuleb ka isiklikku identiteeti mõtestada ümber informatsiooniprotsessina, mitte ainena.

Teose keskmes on informatsiooni säilitamise põhimõte, mis on tänapäeval otsustava tähtsusega teoreetilises füüsikas, kosmoloogias ja mustade aukude uurimisel. Midagi ei hävita tegelikult: muutub vaid vorm, kättesaadavus, organiseerituse tase. Seda intuitsiooni laiendatakse subjektiivsele kogemusele: iga kogemus jätab maha reaalset jälge, informatsioonilise jälje, mida ei saa lihtsalt hävitada.

Sellel alusel käsitleb raamat teadvuse suurt mõistatust, tõlgendades seda mitte aju kõrvaltootena, vaid fundamentaalse sündmusena: tegevusena, läbielatud kokkuvarisemisena. Peamisi kvantteadvuse teooriaid arutatakse ilma müstiliste kõrvalepõiklemisteta, vaid kui tõsiseid katseid selgitada, miks kogemus eksisteerib ja miks seda ei saa taandada pelgaks neuronaalseks tegevuseks. Aju ilmub seega kohaliku kandjana, ajutise liidesena, mitte mina lõpliku allikana.

Teose teoreetiline tuum on mõiste „mina kui infopilv”: mitme tasandiga (kogemuslik, emotsionaalne, mäluline, narratiivne) koosnev mitmeosaline struktuur, mis aja jooksul areneb. Bioloogilise surma korral ei hävine see pilv, vaid eraldub kehalisest kandjast. See, mis võib hajuda, on narratiivne ego; see, mis võib ellu jääda, on kogemuse ja läbielatud teabe väli.

Raamatu avalikult spekulatiivses, kuid kontseptuaalselt ranges osas uuritakse hüpoteesi mitmemõõtmelisest universumist, kus mina-informaatiline pilv võib liikuda teistesse eksistentsirežiimidesse, mida iseloomustavad mittelineaarne aeg, hajutatud identiteet ja kogemuse uued järjepidevuse vormid. Mitte üksainus „teispoolsus“, vaid palju võimalikke üleminekuid.

Teos lõpeb selle visiooni eksistentsiaalsete tagajärgedega: kui miski sellest, mida me elame, ei ole ontoloogiliselt tühine, siis ei tähenda elamine kogumist ega pääsemist, vaid vastutustundlikku osalemist laiemas protsessis. Ego ei jää püsima. Püsima jääb see, mida me oleme tegelikult kogenud.